Pildil: Muinasvõitlus 2010. aasta Mütofestil. Foto: Eve Luts

Muinasvõitlus ehk viikingvõitlus on üheks oluliseks osaks viikingiaja ning noorema rauaaja (kuni 13. saj) sõdalaste ajaloolise taaskehastamise juures. Seda harrastatakse vastava ajastu taaskehastamise üritustel. Osalejad kasutavad ajastukohast kaitsevarustust ning nüristatud terasrelvi. Lisaks mõõkadele kasutatakse sageli ka kirveid, nuiasid ja odasid ning raudkuplaga ümarkilpe, mida hoitakse keskel asuvast pidemest. Võideldakse nii üks ühe vastu, kui ka suuremates gruppides. Kuna kasutatav kaitsevarustus põhineb vanemate ajastute eeskujudel ja on kergemat sorti, on vigastuste oht suur ning seetõttu on ka keelatud võitlustehnikaid rohkem kui näiteks täiskontaktses keskaegses võitluses. Sageli kasutatakse turvalisuse lisamiseks peidetud kaasaegseid plastikust kaitsmeid. Kerge ja lihtne varustus on samas odavam ning oluliselt kättesaadavam kui hiliskeskaegne raudrüü, mistõttu on muinasvõitluse harrastajate hulk Eestis üsna suur. Muinasvõitluse traditsiooni populaarsust Eestis toetab suuresti ka rahvusromantiline käsitlus viikingiajast ning eestlaste muistsest vabadusvõitlusest. Olulisemateks muinasvõitluse üritusteks Eestis on läbi aegade olnud Käsmu Viikingilaager, Mütofest, Kiruvere Muinaslaager, Saula Viikingite Talvelaager ning Salme Viikingiturg. Alates aastast 2008. on eesti muinasvõitlejad osalenud ka iga-aastasel suurejoonelisel Wolini viikingifestivalil Poolas.

Pildil: Muinasvõitlejad 2013. aasta Wolini viikingifestivalil. Foto: Marcin Somerlik