Pildil: Keskaegne võitlus. Illustratsioon Wallersteini koodeksist (16. saj).

Lääne ajalooline mõõgavõitlus (Historical Fencing) kuulub traditsiooniliste Euroopa võitluskunstide hulka (Historical European Martial Arts). Viimase sajakonna aasta jooksul pea olematuks hääbunud, on see kunst alates 21. sajandi algusest leidnud taas uusi harrastajaid ning kogunud palju populaarsust seoses eksperimentaalarheoloogia ning ajaloo taaskehastamisega. Kuna Euroopa mõõgavõitluse elav traditsioon ning järjepidevus on praktiliselt katkenud ning originaalne õppematerjal väga napp, on tegemist pigem rekonstrueeritud kunstiga, mille vastavus ajaloolistele eeskujudele ei pruugi olla väga täpne. Samuti erinevad üksteisest oluliselt harrastajate eesmärgid ning harrastusviis.

Tänapäeval harrastatakse võitlust mõõkade ning teiste ajalooliste relvadega peamiselt kolmes vormis – ajaloo taaskehastamine (Historical Reenactment), ajaloolised võitluskunstid (Historical Martial Arts) ja sportlik keskaegne võitlus (Medieval Combat, Armored Combat). Lisaks võib ajaloolise võitluse elemente leida ka lavavõitlusest (Stage Combat). Need vormid on sageli osaliselt kattuvad ning nende omavahelised piirid ebamäärased.

Pildil: Muinasvõitlejad 2013. aasta Wolini viikingiaja taaskehastamise festivalil.
Foto: Marcin Somerlik.

Ajaloo taaskehastajate poolt harrastatava tegevuse peamiseks eesmärgiks on luua võimalikult ajastutruu üldpilt. Põhirõhk on kostüümide ja varustuse väga täpsel vastavusel arheoloogilistele materjalidele. Tihti taaskehastatakse mingit konkreetset sündmust või vähemalt konkreetset ajastut ning regiooni. Ajastud võivad olla väga erinevad – Rooma impeeriumi periood, viikingiaeg, keskaeg, uusaeg. Ajaloo taaskehastamise oluline osa on ka eksperimentaalarheoloogia ehk arheoloogide püstitatud teooriate praktikas testimine ning uute teooriate loomine saadud tulemuste baasil. Võitluselement pole ajaloolise taaskehastamise juures alati kõige olulisem ning võib ka üldse puududa, sageli piirdutakse vaid ajastukohase sõjavarustuse eksponeerimisega. Juhul kui toimub võitlus, oleneb selle iseloom ja kontaktsusaste osalejate soovidest, oskustest ning varustuse turvalisusest. Harrastatakse nii šõuvõitlust, sportlikku võistlemist, kui ka muistsete võitlustehnikate võimalikult täpset rekonstrueerimist.

Pildil: Täiskontaktne keskaegne võitlus. Foto: William Quartier

Sportlik keskaegne võitlus on välja kujunenud ajaloo taaskehastamise ürituste käigus ning loodud nende osalejate poolt, kelle jaoks võitlus ning selle võistluslikkus on teistest tegevustest olulisem. Esimesena tekkisid sellise suunitlusega üritused Venemaal ning Ida-Euroopas. Sportlik keskaegne võitlus on tavaliselt täiskontaktne ning võisteldakse kas löögitabamuste või vastase mahaviimise peale. Võitluses kasutatavad ajaloolise välimusega terasrelvad on nüristatud ning võitlejad kannavad keskaegset varustust imiteerivaid turvalisi kaitserüüsid. Relvaga torkamine on keelatud. Võisteldakse nii individuaal- kui ka grupivõitluse kategooriates. Sportlikus keskaegses võitluses korraldatakse ka maailmameistrivõistluseid (IMCF World Championships, Battle of the Nations).

Pildil: ARMA (The Association for Renaissance Martial Arts) võitluskunstide harrastajad.

Võitluskunstide harrastajate peamine eesmärk on õppida relva reaalset kasutamist hüpoteetilises konfliktisituatsioonis, võimalusel nii nagu seda tehti vanasti. Informatsiooni saamiseks kasutatakse ajaloolisi käsikirju ning illustratsioone, mida püütakse võimalikult täpselt järgida. Kuna rohkem materjale on säilinud hiliskeskajast ning renessansi ajast, siis õpitakse ka peamiselt just nende ajastute võitlustehnikaid. Turvalisuse tagamiseks on võitlus tavaliselt mittekontaktne või kasutatakse kaasaegseid ohutuid relvaimmitatsioone. Kantakse ka kaasaegseid rõivaid ning kaasaegset kaitsevarustust.

Pildil: HEMA (Historical European Martial Arts) sportvõitlejad

Ka võitluskunstide harrastajatel on olemas oma sportliku võitluse vorm. Enam kui ükski teine, väärib just see ajaloolise vehklemise (Historical Fencing) nimetust, kuna siin kasutatakse kergeid painduvaid relvi ning kaasaegseid vehklemismaske. Sellises võitluses on torked lubatud.