Vahepeal hääbunud gootika läks taas moodi koos romantismi sünniga 18. sajandil. Neogooti ehitusstiil sai alguse vanade gooti stiilis ehitiste väärtustamisest ja restaureerimisest Inglismaal ning hiljem ka Prantsusmaal, levides 19. sajandil väga kiiresti üle kogu Euroopa. Moodi läksid kristliku ilmavaatega segunenud vanad paganlikud müüdid ning süngeid fantaasiaid ergutavad lood hämaratest gooti lossidest, kummitustest, vampiiridest ja libahuntidest. Nii neogooti arhitektuur kui -kirjandus pärinevad algselt Britanniast ja on seotud sealse ajaloo- ning meelelaadiga. Oma õitsengu haripunkti saavutasid need stiilid kuninganna Victoria aegsel Inglismaal, 19. sajandi teisel poolel. Sellepärast nimetatakse enne 20. sajandit väljakujunenud neogooti voolusid ka viktoriaanlikuks neogootikaks. Viktoriaanlik riietusstiil on tugevalt mõjutanud tänapäevast neogooti rõivamoodi. 19. sajandiks hakkasid ka kunstis selgemalt välja kujunema uued tumedad žanrid, mida iseloomustavad hämar metafüüsiline atmosfäär ning morbiidsed, ängistavad või õõvastavad motiivid. Tumeda kunsti juured peituvad hiliskeskaegses makabristlikus gootikas, mis kujutas tihti deemoneid ja süngeid surma- ning põrgumotiive. 19. sajandi lõpul sündisid uued tumedad kunstivoolud - ekspressionism ja kaasaegne sümbolism.