Millest on tulnud nimetus gootika ja mida see tähendab? Kes olid muinasgoodid ja milline on keskaegsete gooti katedraalide seos tänapäeva tumedate subkultuuridega? Kuigi esmapilgul pole erinevate ajastute gooti kultuuridel omavahel midagi ühist, on põhjalikumal vaatlemisel selle nimetuse kandumine ühest ajastust teise täiesti jälgitav. See on toimunud peamiselt läbi mütoloogilise ainese ja selle kasutamisel on olnud sageli sümboolne tähendus. Käesolev töö on kiire ja väga põgus ülevaade kõigest gootikaga seonduvast alates muinasgermaani hõimudest kuni 21. sajandini välja.

Nimetuse gootika kõige algsemaks allikaks olid goodid - Skandinaavias elanud muistne idagermaani hõim. Umbes kaks tuhat aastat tagasi rändasid nad suurele mandrile, võitlesid edukalt nii hunnide kui roomlastega ning rajasid 5.-6. sajandil oma kuningriigid endistele Rooma impeeriumi aladele Itaalias, Prantsusmaal ja Hispaanias. Ehkki aja jooksul jäid goodid alla agressiivsete naabrite survele ja sulandusid kokku teiste rahvastega, jäid mälestused nende kangelas- ja hirmutegudest kestma ning andsid sajandeid hiljem nime kõrgkeskaegsele arhitektuuri- ja kunstivoolule. Veel kuni uusaja saabumiseni pidasid nii rootsi kui hispaania aadlikud ennast uhkusega gootide järeltulijateks.

Gooti arhitektuuristiil, mis küll esialgu oma praegust nime ei kandnud, sündis 12. sajandi Prantsusmaal. Uhked katedraalid ja gooti stiil olid algusest peale ja igas mõttes tolleaegse totalitaarse kirikurežiimi sümboliteks. Alles renessanss ja 16. sajandi protestantlik reformatsioon tõid kaasa Rooma paavstivõimu nõrgenemise ning tegid lõpu ka seda sümboliseeriva kunstivoolu domineerimisele kultuuripildis. Oma nime sai gootika 16. sajandi Itaalias, kui nii hakati halvustavalt kutsuma renessansieelset "barbaarset" kunsti. Erinevalt antiiki ülistavatest romaani päritolu itaallastest, sai gooti stiil mitmetele germaani hõimude järeltulijatele, näiteks inglastele ja sakslastele, rahvusliku identiteedi sümboliks.

Vahepeal osaliselt hääbunud gootika läks taas moodi koos romantismi sünniga 18. sajandil, õitsengu haripunkti saavutas neogootika kuninganna Victoria aegsel imperialistlikul Inglismaal, 19. sajandi teisel poolel. Koos neogooti arhitektuurivooluga sündis ka uus tumeromatiline kirjandusžanr, mis kombineeris keskaegset seiklusromantikat rahvafolklooris ja mütoloogias leiduvate õõvastavate elementidega - moodi läksid sünged lood hämaratest gooti lossidest, kummitustest, vampiiridest ja libahuntidest. Kujutavas kunstis esineb neogootikat tumeda kunsti alaliigina, selle žanri juured peituvad hiliskeskaegses makabristlikus kunstis, mis kujutas deemoneid ja süngeid surma- ning põrgumotiive.

20. sajandi alguses jõudsid tume kunst ja gooti kirjandus kinolinale, just filmid on andnud peamise tõuke nende stiilide levimiseks muusikasse, subkultuuridesse ja moekunsti. Tekkinud kultuurinähtustele on antud ühisnimetajaks tume kultuur, sageli tarvitatav nimetus gootika on jõudnud subkultuuride teemalisse terminoloogiasse peamiselt nende seotuse tõttu urbanistliku gooti kirjandusega. Kaasaegsete gooti subkultuuride puhul oleks siiski korrektsem rääkida neogootikast.

Niisiis on nimetuse gootika kujunemise lugu lühidalt järgmine. Renessansi saabumise ajaks olid muinasgoodid muutunud mütoloogilisteks tegelasteks aegade hämarusest - kõikide süngete germaani barbarite ühiseks sümboliks. Nende nimega hakati kutsuma ka kultuuripärandit pimedast keskajast, mis renessansiajastu inimese jaoks oli hämar ja hirmuäratav. Uusaegset inimest seevastu paelusid suurejoonelised gooti ehitised, sünge rüütliromantika ja õõvastav rahvafolkloor, mis said aluseks neogooti arhitektuuri ja gooti romaani sünnile. Gooti kirjanduses on juba lootusetult segunenud muinasgermaani müüdid, keskaegne rahvafolkloor ja kristlik mütoloogia, lisaks veel mitmed romantismi ajastul sinna kinnistunud tegelased ja motiivid. Kõik see kokku moodustab väga originaalse, stiilipuhta ja alati äratuntava koosluse. Kõiges gootilikus on olulisel kohal romantika ning surma ja tumeda ilu esteetika, mille maagiline mõju vaataja tunnetele ongi ilmselt aluseks sellele kummalisele järjepidevusele. Kogu gootika ajalugu on olnud hirmutavalt sünge, hämar ja verine, samal ajal imetlusväärselt suurejooneline, kõrgusesse püüdlev ning külluslik. Need kombinatsioonid tekitavad vähemalt mingi hulga inimeste tunnetes alati teatava resonantsi, mille võlule ei suudeta vastu panna, ja tume ning salapärane gootika läheb ikka ja jälle moodi.

Lugupidamisega Raivo Ird
12.04.2012