Mõõgavõitlus
Mõõgavõitlus ehk mõõgasport on võitluskunst, milles võitleja kasutatab relvana mõõka. Tänapäeval on lääne võitluskunstides eristatud ajalooline mõõgavõitlus (keskaegsed ja renessanssiajastu relvad), klassikaline vehklemine (19.-20. sajandi akadeemiline stiil) ning sportvehklemine (epee, florett, espadron). Paljud idamaade võitluskunstid sisaldavad endas mõõgavõitluse elemente (kendo, taiji, aikido, kung-fu).
Läbi ajaloo on paralleelselt eksisteerinud ning üksteist täiendanud militaarne mõõgavõitlus ja sportlik mõõgavõitlus ehk mõõgasport. Kui militaarses võitluses on eesmärk vastast iga hinna eest vigastada, siis sportliku võitluse eesmärgiks on oma jõu ja osavuse arendamine ilma partnerit vigastamata. Ohutuse tagamiseks on keelatud ohtlikumad võtted ja relvad on nüristatud. Võideldakse mittekontaktselt, täiskontaktse võitluse puhul kasutatakse kaitsevarustust.
Mõõgaspordi kõrgajaks jääb hiliskeskaeg ning renessans, klassikalist vehklemist harrastati väga laialt veel kuni 20. sajandi alguseni. Tänapäeval on mõõgaspordi populaarsus ja osakaal teiste spordiladega võrreldes oluliselt vähenenud, kuid väiksemas ringis leidub tegelejaid kõikidel ülalmainitud aladel. Ajaloolist mõõgavõitlust on hakatud taasharrastama seoses ajaloo taaskehastamise ja eksperimentaalarheoloogiaga.
Ajalooline mõõgavõitlus
Ajalooline mõõgavõitlus on mõõgasport, mis kuulub traditsiooniliste lääne võitluskunstide hulka. Kasutatakse ka termineid ajalooline Euroopa mõõgavõitlus (historical European swordsmanship) ja ajaloolised Euroopa võitluskunstid (historical European martial arts). Tänapäeval tegeletakse ajaloolise mõõgavõitlusega peamiselt seoses elava ajaloo, ajaloo taaskehastamise ja eksperimentaalarheoloogiaga. Kuna ajaloolised traditsioonid on paljuski katkenud ja originaalmaterjal napp, on tihti tegemist rekonstrueeritud võitlusvormidega, mille vastavus ajaloolistele prototüüpidele ei pruugi olla väga täpne. Ajaloolise mõõgavõitluse alaliikide hulka ei loeta kaasaegset vehklemist.
Eestis on enimlevinud ajaloolise mõõgavõitluse alaliigiks viikingvõitlus, kuid taaskehastatakse ka kõrgkeskaegseid rüütleid ja slaavi sõdalasi.
Viikingvõitlus
Viikingvõitlus ehk muinasvõitlus on ajaloolise mõõgavõitluse alaliik, milles püütakse taaskehastada 7.-13. sajandi Põhja-Euroopa võitlusstiile ja ajastukohast varustust. Võitluses kasutatakse tavaliselt lisarelvana ümarkilpi. Mõõga asemel võib kasutada ka kirvest, nuia või oda.