Pildil: Johannes Magnuse rahvusromantiline teoses "Kõikide gootide ja svealaste kuningate ajalugu" (1558), Rootsi kuningas Gustav I (16. saj), Leóni katedraal Hispaanias (16. saj).

19. sajandini pidasid rootslased ennast väljarännanud gootide otsesteks järeltulijateks, veel kuni 1973. aastani kandis Rootsi kuningas ametlikult tiitlit "svealaste, gootide ja vendide kuningas". Samuti peeti Hispaania aadelkonda nii keskajal kui ka hiljem läänegootidest põlvnevaks ja tihti neid ka nimetati "gootideks". 1434. aastal puhkes Baseli konsiiliumil vaidlus Rootsi ja Hispaania delegatsioonide vahel, kuna mõlemad nõudsid, et neid loetaks gootide otsesteks järeltulijateks. Hispaanlased väitsid sealjuures, et ainult mökumad goodid jäid omal ajal Skandinaaviasse maha, kuna hispaanlaste vaprad esivanemad olid need, kes siirdusid kangelaslikule rännakule. Vastupidiselt ennast uhkusega gootide järeltulijateks pidavatele rahvastele olid "goodid" itaallaste jaoks kunagise barbaarse Germania rahvaste põlastusväärseks ühisnimetajaks. Just 16. sajandi Itaalias sai "gootika" oma praeguse nime, kui nii hakati halvustavalt kutsuma renessansieelset "labast" kunsti. Mõnda aega jooksiski gootika ning renessanssi piir germaani hõimude järeltulijate ja endiste Rooma impeeriumi rahvaste vahelt. Seega on keskaegne gootika siiski seotud ka muinasgootidega - kui mitte otsese kultuurilise järjepidevuse, siis vähemalt Muinas-Põhjalast pärit germaani hõimude rahvusliku identiteedi sümbolina.